METSATÖÖTAJATE AMETIÜHING: RAIEMAHTUDE KÄRPIMINE VÕIB TAPPA KOGU SEKTORI

Metsatöötajate ametiühingu juhatuse liige Rein Rosenberg kirjutab, et keerulistel aegadel peaks riigimets ja sealt garanteeritud toore olema ettevõtetele kindlustunde andjaks.

Valitsuse osa ministrite levitatav narratiiv, nagu ei oleks raiemahud ja metsasektori töökohad omavahel seotud, võiks olla oma naiivsuses naljakas, kui see ei seaks ohtu tuhandete perede väärika hakkamasaamise. Sama kurblooline, et mitte öelda populistlik, on jutt, et need töökohad peavadki kaduma – las need asenduvad loodusturismi, süsiniku kauplemise ja IT-valla töödega.

Reaalsus on see, et pere toitmiseks lähevad need hinnatud spetsialistid pigem Soome või Rootsi metsatööstusesse, Eesti jääb ilma headest tööinimestest ning paljud pered näevad isa heal juhul mõnel korral kuus. Kui nad just samuti välismaale ei koli. Kuidas see mõjuks meie niigi kiratsevale maaelule, oskab vast igaüks ette kujutada.

Mujal maailmas on sotsiaaldemokraadid ikka tööinimeste eest seisjad. Eestis paistab aga, et sotsid on oma sihtrühmaks valinud linnades elavad inimesed. Kuidagi muud moodi ei oska ma seletada seda, miks Madis Kallas oma otsuseid tehes töötajatega ei arvesta. Ametiühingutega ei ole minister kohtunud ega meie arvamust küsinud.

Sügisel saatsid kümne organisatsiooni (sh ametiühingute keskliit ja metsa ametiühing) ühispöördumise, kus küsisime riigi konkreetset plaani keskkonnaministri poolt Eestile võetud LULUCF eesmärkide mõjudega hakkamasaamiseks – need eeldavad metsa- ja puidusektori veerandi võrra kokkutõmbamist ja keskkonnaministeeriumi enda hinnangul viiks metsa- ja puidusektorist 14 000 töökohta ning riigikassast 80 miljonit eurot maksutulusid. Vastuseks saime küll pika ümmarguse kirja, aga ei ühtegi konkreetset tegevust ega ettepanekut.

Kontekstiks: metsa- ja puidusektor annab kaudselt tööd ligi 56 000 ja otseselt 30 000 inimesele. Seega asi puudutaks koguni iga neljandat valdkonnaga seotud inimest.

Kui LULUCFi puhul räägime aastast 2030, siis juba järgmiseks aastaks on sotsiaaldemokraadist keskkonnaminister Madis Kallas teinud ettepaneku vähendada riigimetsa raiemahtusid ca kümne protsendi võrra. Kui arvestada siia juurde ka puit, mis varem toodi Venemaalt ja Valgevenest ja mida enam Eestisse ei tule, siis oleks vähenemine tunduvalt suurem.

Kaduma läheb vaid saevilin

Madis Kallas ütles hiljuti „Esimeses stuudios“ esinedes, kuidas temas on süvenenud tunne, et Eesti metsaga ei ole kõik korras. Ja et seda räägivad ka ökoloogid. Samas tunnistas ta, et näiteks Maaülikooli teadlastega ta kohtunud ei ole – ei pidavat vajalikuks.

Aga vaatame keskkonnaministeeriumi kodulehel avaldatud statistikat. Tuleb välja, et meil on metsa praegu rohkem kui kunagi varem ning kaitse all on Eesti metsast koguni kolmandik, millest pool on omakorda range kaitse all. Oleme sellega Euroopas kolmandal kohal.

80 aastat tagasi oli Eestimaa väga lage, metsasus ulatus vaid ca 30 protsendini (praegu on see üle 50 protsendi). Kes seda ei usu, võib vaadata kas või ajaloolisi postkaarte. Sealt alates on metsade osakaal järjest kasvanud ja praegu oleme jõudnud omadega juba nii kaugele, et kui veel ka põllumaid metsastame, tekib juba probleem toidutootmisega – pole lihtsalt maid põllu pidamiseks ja loomade karjatamiseks.

Samas võin töötajate esindajana tunda uhkust Eesti puidutööstuse üle: viimase 30 aastaga on see arenenud maailmatasemele. Swedbanki tööstusettevõtete uuringu järgi on puidutööstus kõige rohkem digitaliseeritud ja automatiseeritud tööstusharu Eestis. Meie ettevõtted on efektiivsed, puidust läheb töötlemise käigus kaduma piltlikult öeldes vaid saevilin. Mitmetes tootegruppides on orienteeritud eksportturgudele. Meie kaupa hinnatakse nii lähedal Euroopa turgudel kui ka kaugemates kohtades nagu USA või Jaapan.

Oluline on aru saada, et kui me täna räägime tuhandetest kadumisohus töökohtadest, siis jutt ei käi mitte vana aja mõistes saemeestest, vaid haritud spetsialistidest. Ja kuigi sektor on maapiirkondades väga oluline tööandja, siis hulk puiduettevõtteid ei asu üldsegi kuskil maarajoonides, vaid jutt käib paljuski linnades asuvatest töökohtadest.

Metsa- ja puidusektor annab tööd kaugelt enamatele kui vaid raielankidel, mööblitööstustes, saekaatrites või palkmajatehastes töötavatele inimestele. Selleks, et metsa saaks raiuda, tuleb eelnevalt teha palju tööd.

Alustame kas või metsataimede kasvatusest: kui vähendada raiemahtusid, tähendab, et ka metsauuendamist on vähem ja taimi ei ole vaja praeguses mahus. Väikeettevõtted, kes metsataimede kasvatamisega tegelevad, otsigu uus tegevusala. Uut töökohta peaksid otsima ka metsahoolduse ja metsamaterjali transpordiga tegelejad, rääkimata sadadest lõpptoodangu valmistajatest, kelle leib kuivab nii kokku, et selle alaga ei olegi enam mõtet tegeleda.

25- protsendiline raiemahtude kärpimine viib kindlasti kogu metsandus- ja puiduala suuremale vähenemisele. Võimalik, et see on 35 – 40 protsenti, sest puidukasutus väheneb üldiselt. Loodus tühja kohta ei salli ja midagi tuleb puidu asemele. Mis materjalid need on ja kas nad ikka on nii süsinikupuhtad, nagu me sooviksime, selles on suur küsimus.

Kas metsandussektori lõpp?

Täna on metsa- ja puidusektoris esimesed koondamised alanud. Veel rohkem on neid ettevõtteid, kes veel pingutavad, et inimesi alles hoida – sest pärast neid tagasi saada on juba pea võimatu. Tööstustes on kahe vahetuse pealt mindud ühele või vähendatud tööaega. Paljudel juhtudel tööandjad inimestega töösuhet veel lõpetanud pole, kuid väiksema töö eest on ka töötasu väiksem. Põhjuseks Ukraina sõda, tellimuste vähenemine, keerulised ajad maailmamajanduses.

Seda enam ootavad ka töötajad riigilt tuge oma töökohtade säilitamiseks. Raiemahtude vähendamine, mis tähendab toormematerjali kallinemist, paneb niigi keerulises olukorras tööandjad veel raskemasse seisu. Riigimets ja sealt garanteeritud toore peaks olema ettevõtetele kindlustunde andjaks keerulistel aegadel.

Hindan, et raiemahtude vähendamine 25 protsendi võrra võib likvideerida kogu metsandus- ja puidusektori. Mingist hetkest pole ettevõtetel lihtsalt mõtet enam selles valdkonnas tegutseda. Siin toimib suuresti mastaabiefekt ning kui see kaob, ei saa teenida kasumit. Kui kasumit ei teeni, paneb ettevõtja uksed kas ajutiselt või alaliselt kinni. Mõningaid ettevõtteid ei avata enam kunagi.

Pangad ei anna sellisele mõttetule sektorile enam laenu, mis omakorda vajutab ala arengule järsult pidurit. Noored ei lähe enam metsandust õppima (seda näeme kahjuks juba praegu). Kas tõesti soovime kõike seda?

Keegi ei kahtle selles, et meie keskkond ja metsad vajavad kaitset. Keskkonnakaitse peab olema läbimõeldud ja arvestama ka inimestega. Sellel alal tuleb ette palju äärmuslikkust, kuid ega see väga edasi ei vii. Pigem tekitab võõrandumist ja trotsi. Keskkonnakaitseaktivistid ei kuula neid, kes päriselt metsaga seotud ja vastupidi. Aga mõlemal poolel oleks vaja teineteist kuulata.

Metsaraie vähendamine ei saa olla valimislubadus, sest see puudutab väga paljusid isiklikult ja valusalt. Samuti ei saa raiemahtusid vähendada kiiresti. Seitsme aastaga 25 protsenti kärpida on kahjuks selline tempo, et tõenäoliselt ettevõtted sellega kohaneda ei suuda ning asjast tõuseb rohkem kahju kui kasu.

Ükspuha, kuidas me ka teemat ei vaata, on vaja leida lahendus, kus ei looduskaitsjad ega puidutööstus pole kumbki väga rahul. Selle asja nimi on kesktee ja tasakaal.